John Whitmore: Me peame vabanema töökultuurist, mis põhineb hirmul

29.04.2010  Raul Veede
Meie traditsiooniline töökultuur tugineb hirmule. Me kardame aja, raha ja tulemuste pärast. Pidev hirm aga ei luba meil saavutada pooltki sellest, mida me tegelikult suudaksime, õpetas täna Tartus alanud personalijuhtimise aastakonverentsi avakõneleja, üks maailma tuntumaid meeskonnatöö konsultante sir John Whitmore, kes tõi treenimise spordist organisatsioonidesse.

Treenimine, mida kutsutakse ka coaching'uks, on uudne meetod organisatsioonide arendamiseks, mis levib üha laiemalt ka Eestis. Erinevalt tavapärasest juhtimiskonsultandist treener mitte ei õpeta valmislahendusi, vaid aitab inimestel leida need ise, selgitas Whitmore.

Tähtis on õppida mõistma iseennast

Hea treener ei pea tingimata tundma valdkonda, milles ta kedagi treenib. Veel enam, mõnikord tuleb see isegi kahjuks.

Me kõik oskame kõndida. Samas ei ole me seda õppinud hoolika juhendamise abil, järgides keerukaid instruktsioone. Kõndima õpitakse loomulikult, ilma õpetamiseta. Kui me läheme kooli, hakatakse meid aga õpetama. Meie õpikiirus langeb, sest me sulgeme oma ajust selle osa, mis õpib loomulikult, meie enese valikutest ja kogemustest. Treener aitabki meil jõuda tagasi loomuliku õppimiseni.

Et seda teha, peab treeneril olema kõrge emotsionaalne intelligentsus, ta peab suutma teisi inimesi mõista. Seda oskust on võimalik elu jooksul arendada, kuigi mõnel inimesel on selleks paremad eeldused kui teisel. Emotsionaalne intelligentsus on ka tuleviku juhtide jaoks äärmiselt oluline omadus.

Treenimine põhineb kahel põhimõttel: teadlikkusel ja vastutusel. Et õppida, peab inimene olema enesest teadlik ja võtma vastutuse. Treener aitab tal ennast teadvustada ning võtta isikliku vastutuse oma valikute ja otsuste eest.

Hirm ei lase meil teha seda, mida suudaksime

Kui suurt osa oma tegelikust potentsiaalist me igapäevaselt tööl kasutame? Enamik inimesi arvab, et see osa on umbes 40 protsenti. Tegelikult jääb see pigem 1 protsendi kanti.

Mis takistab meid kasutamast ülejäänud 60 protsenti? Mis on see sisemine takistus? 50-60 protsenti inimestest tunnistab, et see on hirm.

Me elame pidevas hirmus. Me muretseme ajapuuduse pärast, oma töö edukuse pärast, lühiajaliste finantstulemuste pärast. Kui me seda mõistame ja tunnistame, suudame sellest hirmust ka üle saada.

Spordis on hirm ja ärevus peamised takistused, mis ei luba sportlastel kasutada oma täit potentsiaali. Paljud lootustandvad noored tähed ei jõua kunagi tõeliste tipptulemusteni, sest vajalikult hetkel on nad liialt ärevil, nad kardavad kaotada. Hea treener mõistab seda ning aitab inimesel võita oma hirm, mis on suurem vastane kui ükski vastasmängija või võistleja.

Suur osa koolitusi ja konsultatsioone on kasutud, sest need on pinnapealsed. Juht ei saavuta tulemusi, mida ta tahaks. Ta leiab, et ei tule oma ajakasutusega toime ning palkab konsultandi, kes peaks aitama tal ennast organiseerida: koostada ajakavasid ja plaane, rakendada uusi juhtimisvõtteid... Konsultant tuleb, pakub välja valmislahendused, need rakendatakse, aga tulemus ei muutu. See ei saagi muutuda, kuni tegeldakse üksnes sümptomite, mitte põhjustega.

Hirm muutuste ees ei lase meil kohaneda muutuva maailma nõudmistega. Ent muutused ei lõpe kunagi, maailma areng on igavene. Me peame õppima ületama oma hirmu ning kohanema.

Kuus kümnest inimesest on tööl õnnetud

Et muuta organisatsioonikultuuri, on vaja juhtkonna toetust. Selleta jäävad kõik muutused poolikuks, 50 protsenti vajalikust jääb saavutamata.

Ent ka juhile ei saa muutumist peale sundida. Kui ta ei ole selleks valmis, ent teda sunnitakse osalema organisatsiooni muutmises, hakkab ta kogu protsessi saboteerima. Nii ei ole võimalik kuhugi jõuda, muutumissoov peab tulema inimesest enesest.

Paraku juhtub sageli nii, et kui me teeme mõne pisikese muudatuse, ütlevad inimesed: tore, me saime sellega hakkama. Ja nad ei üritagi teha midagi suurt.

Kuus inimest kümnest on tööl õnnetud. See näitab, et miski meie töökultuuris on põhimõtteliselt valesti. Vaja on palju suuremat muutust kui me kujutledagi suudaks. Me peame muutma organisatsioonikultuuri, nii et see põhineks mitte hirmul, vaid usaldusel.

 

John Whitmore'i viimane raamat "Tulemuslikkuse treenimine" ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles ning on müügil paremates raamatupoodides.

Fastleaderi ja PARE korraldatav iga-aastane personalijuhtimise konverents toimub täna ja homme Tartus, Dorpati konverentsikeskuses.

Personalikonverentsi kohta võib lugeda artiklist: Personalijuhid valmistuvad majandustõusuks