Kuidas kujundada enda mainet internetis?

Inimese maine veebis seondub kolme põhiküsimusega: kuidas mind internetist leida, kuidas oma heade külgedega silma paista ja mida teha, kui kuskil minust halba räägitakse?

Kuidas mind netist leida saab?

Ole sa füüsik, muusik või koristaja, ei tule keegi sulle su teenete eest raha pakkuma, kui ta ei tea, et sa olemas oled ning talle tarvilikke asju teha oskad. Õnneks on inimeste leidmiseks palju abivahendeid.

Kõige tuntum neist on kahtlemata otsingumootor Google. Lihtsaim viis enda maine hindamiseks ongi kirjutada Google'isse oma nimi ning vaadata, mida esimesed paar lehekülge sinust räägivad. Muuseas, sama teeb esimese asjana tõenäoliselt ka personalitöötaja, kes su CVd loeb.

Mõistagi sõltub tulemus niihästi nimest (palju jama on nimekaimudega), tegevusalast (lihttöölistest on tavaliselt vähem juttu kui tippjuhtidest) kui ka hobidest (Eesti parima kalamehe elu on kindlasti põhjalikumalt kajastatud kui igasuguste harrastusteta inimese oma, kes ainult kontorilaua ja koduse voodi vahet liigub). Kui vasteid on liiga palju ja asjakohatuid, on üks kasulik nipp kirjutada oma nimi jutumärkidesse ("Eesnimi Perekonnanimi" ja "Perenimi Eesnimi"), siis otsib programm seda täpselt sellisel kujul fraasina.

Leitavust aitavad parandada sotsiaalvõrgustikud. Valgekraedest professionaalide seas üks populaarsemaid on LinkedIn, mis sisaldab tõepoolest eelkõige asjalikku infot: CV, praegused ettevõtmised, milliseid kontakte leida soovid. Eestis on erakordselt populaarne ka Facebook, vähem osatakse kasutada näiteks Google'i isikuprofiili võimalusi.

Google'ile kuuluv Orkut võib mingil määral abiks olla, ent ei kajastu Google'i enda otsingutulemustes ja on nähtav vaid sellele, kes sealt spetsiaalselt otsima läheb. Noortevõrgud nagu rate.ee ja netlog.com ei ole rahvusvahelistes otsimootorites nii kõrgelt hinnas kui äriveebid, ka kipuvad need uppuma teismeliste läbu sisse.

Kui oled tõepoolest piisavalt tähtis tegelane, et sinu kohta võiks entsüklopeedias artikkel olla, muutub ühel hetkel oluliseks seegi, et ingliskeelses Wikipedias ja eesti Vikipeedias seisaks sinu kohta õige ja kohane info. Samas peab seal kirjutatu olema võimalik neutraalne ja objektiivne nagu teatmeteostes kombeks, seepärast ei ole iseendast kirjutada üldiselt hea toon. Läbu suhtes on vikipedistid kaunikesti valvsad, nii et leheküljed sisuga "mina olen madis, 16 aasdad vana ja jube gõva mees" kustutatakse kiiresti.

Kuidas silma paista?

Kuldreegel on lihtne: räägi oma nime all teemast, mida sa tunned ja millega seoses loodad kunagi tööd leida. Pead sa blogi, tviterdad või esined erialafoorumites - kui on näha, et sa tunned asja, suhtud sellesse innuga ning mõistad teistelegi tululikke nõuandeid jagada, jätab see sust juba pealiskaudsel sirvimisel hea mulje.

Kõige kasulikum on muidugi kirjutada inglise keeles, kuna see leiab maailmas kõige rohkem lugejaid. Abi võib olla ka teistest keeltest, sõltuvalt sellest, kus ja kellena sa tegutsed.

Vahel on tulu ka sellest, kui sind hinnatakse mitte töö, vaid harrastusega seoses. Loomulikult sõltub palju hindajast: kui tööotsija mängib malet, laulab kooris, osaleb näiteringis ja meisterdab kunstnikerdustega esmaabikappe, on ta ühe võimaliku tööandja arvates andekas ja usin, teise arvates aga ei oska keskenduda tööle. Üldiselt on siiski parem, kui sind peetakse mitmekülgseks inimeseks, mitte oskusteta soss-sepaks.

Veel kümmekond aastat tagasi oli eraisikute seas populaarne teha endale kodulehekülgi. Tänapäeval hakkab see komme vaikselt unustusse vajuma. Enamik inimesi koostab neid kaunis kohmakalt ning ei leia aega andmeid värskendada, unarusse jäetud kodulehest on aga rohkem tüli kui kasu.

Samas on koduleht siiski parem kui mitte midagi. Kodulehe koostamiseks on hulk lihtsaid ja mugavaid vahendeid alates Google Page Creatorist ja Weebly'st ning lõpetades eestimaise programmiga Edicy.

Silma võib paista ka lehesabades kommenteerides või läbufoorumites lobisedes. Tavaliselt keegi sealt siiski suurt tarkust ei otsi, nii et kui sellised allikad paistavad sinu kohta põhilised olevat, ei jää sust head muljet isegi siis, kui sa ise suhteliselt arukalt räägid. Mitte väga taibukate inimeste seltskond jätab oma lõhna külge.

Ja veel üks lihtne õpetus, mida paljud hinnata ei oska: enesekiitus ei mõju kaugeltki nii hästi kui see, et sind kiidavad teised. Selleks on aga mõistlik ka teisi kiita. Ära hakka suvaliste inimeste ees lipitsema, see paistab kergesti läbi. Ütle vaid otse ja ausalt välja, kui keegi midagi hästi on teinud või õigesti kõnelnud. Nii hakatakse sinustki paremini arvama.

Mida teha, kui veebis minust halba kõneldakse?

Kui tegemist on otseselt laimuga, on alati võimalik kirjutada veebilehe omanikule ning paluda see valeandmed kustutada. Vajadusel võib ka kohtusse pöörduda, ehkki protsessimine on Eestis kaunikesti vaevaline.

Õige või vale, üldiselt on ebameeldiv info siiski nagu hambapasta: kui see on juba kord tuubist väljas, ei tasu kulutada aega selle tagasitoppimisele. Niikuinii ei lähe, tõmbad sellele üksnes rohkem tähelepanu. Lihtsam ja tõhusam on tekitada uut endaga seonduvat sisu, mis loob positiivse tausta.

Kui keegi just aktiivselt sinu vastu ei tegutse, vajub kord üles riputatud negatiivne info otsingutulemustes tasapisi allapoole, kuna seda ei värskendata. Samuti kalduvad inimesed andestama kunagisi lollusi, kui enamik taustamaterjali räägib sinu headest ametioskustest, mõistlikest seisukohtadest ja sümpaatsest iseloomust. Tõsi, mõrva või pedofiiliat ei unustata sama kergelt kui koolipeol purjuspäi tehtud fotot või mõnd rumalat ütlust arvutimängijate foorumis.

Kõige mõistlikum on muidugi hoolikalt järele mõtelda, enne kui internetis kahtlase väärtusega etteasteid teed. Moskva pisaraid ei usu ning veeb on anonüümne ainult võhikute arvates. Peida ennast, kuidas tahad, kui su identiteet kellelegi tõelist huvi pakub, on seda alati võimalik leida. Kergem on mitte teha midagi, mida hiljem häbeneda võiksid.

Kes oma veebimainest hoolima ei pea?

Lihtsalt üteldes need, kes oma teeneid võõrastele ei müü. Kes seisab eluaeg sama konveieri kõrval, kruvides polte ühesugustesse detailidesse, sel pole enamasti internetist sooja ega külma. Kes töötab oma küla inimeste heaks, nii et iga tööandja teda isiklikult tunneb, saab samuti suurepäraselt veebiturunduseta läbi.

Paraku jääb säherdusi õnnelikke üha vähemaks. Kui seisad ühel hetkel silmitsi olukorraga, kus sa midagi justkui oskaks ja keegi ehk kuskil ka su oskusi vajaks, aga te omavahel kuidagi jutule ei saa, on hilja ohata, et oleks vist pidanud kümme aastat tagasi nende kummaliste arvutamise massinate ja interneeduse peale mõtlema.